Hruštšovka – sulaaja moeikoon

Üle Nõukogude Liidu ehitati 1950. aastate teisest poolest saati maju, mida rahvasuus kutsutakse hruštšovkadeks. Disaini- ja interjööriajaloo õppejõud, arhitektuurikriitik ja raamatu „101 nõukogude aja ehitist” autor Karin Paulus tutvustab hruštšovka tekkelugu ka Elamu lugejatele.

Neid ilmelt ja materjalidelt (hall silikaattellis või suurpaneel) kohati üpriski erinevaid hooneid iseloomustab stalinistlikule arhitektuurile omane historistsistliku lähenemise kõrvaleheitmine ning modernistliku esteetika ja uute ehitusvõimaluste kasutamine. Põhjendus, et sel viisil saab kiiremini ja rohkem maju ehitada, oli muidugi ülimõistlik, sest kortereid nappis. Ent sinna juurde lisandus ka varasema arhitektuuri halvustamine, kuigi – mööngem – kaunistatud fassaadide ja kergelt dekoreeritud interjööride ja kõrgete lagedega majad erinevalt masinlikest elamutest tavainimestele tõesti meeldisid. Seevastu tõik, et riik võttis jagatavate ruumidega ühiselu propageerimise kõrval selge suuna väikekorterite ehitamisele, sümpatiseeris enamikule, sest mitme perega jagatavates kommunaalkorterites elamist ei nautinud keegi. Kuigi utopistliku visiooni kohaselt pidi võimalus jagada majapidamistöid (näites koristamine, söögi tegemine) elu kergemaks tegema, peeti ühiskortereid, kus jagati kööki, pesuruumi ja käimlat, vägagi ebameeldivaks ja pingeid tekitavaks elukohaks.

Eesti hruštšovka

Eesti versiooni (seeria number 1-317), mis sisaldas nii kahe-, kolme-, nelja- kui ka viiekorruselisi elamuid, kus olid peamiselt ühe-, kaheja kolmetoalised korterid (18–42 m²), töötasid 1956. aastal toimunud üleliidulisel konkursil võitnud Gorstroiprojekti elamuseeria number 1 alusel välja Estonprojekti arhitektid Mart Pordi (1922–2012) juhtimisel aastail 1956–1958.

Korteri suuruse määrasid normid. Juba 1922. aasta otsusega kinnitati Nõukogude Liidus (Eestis 1940. aastal) algul riigistatud korterites, hiljem ka uutes majades, ühe inimese kohta vaid üheksa ruutmeetrit elamispinda, millest jäid välja abiruumid. „Publitseeritud üleliidulisi konkursiprojekte meie 1-317ga kõrvutades näeb, et eestlased on loobunud rõdust ja enamikes projektides esinenud moodsast koduhoiu-garderoobi ruumist, küll aga pärineb just mainitud konkursilt see planeeringuline tuumikskeem, mis uue väikekorteri õieti nii ökonoomseks tegi: üliväikeseks kahanenud esikusse avaneb vaid sanitaarsõlm, kööki saab läbi uudse elutoa alkoovi ja magamistuppa läbikäidavast elutoast. 4,5 ruutmeetrisse kööki mahtus hädapärast sööma kolm inimest, 1,7 ruutmeetrisse WCga liidetud vannituppa sai paigutada vaid istevanni,” avab tagamaad arhitektuuriteadlane Triin Ojari ja lisab, et rõdu kuulus küll modernismile omase tervislikkuse tagaajamise repertuaari, kuid peeti meie kliimale sobimatuks.

Oma madalakaldelise katuse ja rahuliku lähenemisega ei erinenud majad tegelikult sugugi 1930. aastate „kodanlikus” Eestis valitsenud arhitektuurisuundumustest. Et 1960. aastaks oli Eestis seeria 1-317 projektide järgi ehitatud juba üle tuhande korteri ja oodata oli aina uusi maju, siis korraldati linnades ka elanike rahulolu-uuring, mille kokkuvõttes nenditi: „Väikekorterite elanikud on kolinud neisse eranditult kas kommunaalkortereist või lammutatavatest, iganenud elamutest. Omaette, nägus, valguseküllane pisike korter esialgu rahuldab kõiki. Elanikele meeldivad avarad, laiad aknad, mis lasevad läbi rikkalikult valgust ja päikest ja isegi suhteliselt väikeste ruumide juures loovad avaruse mulje.”

Mis häiris?

Kuna sellised aknad näisid pärast aastaid domineerinud püstaknaid ja maaehituses levinud pea augulaadseid aknaid tohutud, kardeti algul, et majades hakkab talvel liiga külm ja suvel palav, ent tegelikult sai hooneid soojendada pillavalt keskküttega ja soojal ajal aknaid lahti hoida.

„Rahul on elanikud ka elamute kujunduse lihtsusega siledate, ilma ilustusteta lagedega, sellega, et elektrijuhtmestik paigutatakse krohvi alla, kus nad ei kogu tolmu, ei riku ruumi ilmet, nagu varajasemate ehituste krohvipealsed juhtmed. Elanikud on tänulikud ka selle eest, et kortereis on vajalikud mugavused, nagu vann, gaas, tsentraliseeritud soojaveevarustus ja muud.”

Pigem tegi elanikke kurvaks ehitustööde kehv kvaliteet ja imelik plaanilahendus. Poolehoidu ei leidnud lahtine lüüs (elutoa osa) köögi ja esiku vahel, ega ka see, et kööki tuli minna läbi elutoa (välisukse kõrval oli WC-vannituba), mis tähendas toimetamise ebamugavamaks muutumist ja liigseid söögilõhnu toas. Ometi sellega harjuti ja aina enam hakati sööma köögis, sest eraldi söögilaud mujale lihtsalt ei mahtunud.

Paljude jaoks osutus esiti probleemiks tillukeste tubade sisustamine, sest enamikel oli moodsa kerge ja väikese mööbli asemel olemas suuregabariidiline ja raske „mammutmööbel”. Nii tuli näiteks kitsaste magamistubade tõttu harjumuspärase abieluvoodi asemel eelistada pigem lahtikäivat diivanit või eraldi kušette. Seda „viga” aitas parandada 1960.–1970. aastatel jõudsalt kasvanud mööblitööstus, mis aina enam hakkas tootma modernistlikke moodullahendusi ja mitmeti kasutatavaid esemeid, näiteks tugitool-voodeid. Võrreldes esimeste algeliselt monteeritud ja viimistletud paneelmajadega moodustasid hallist silikaattellisest korrusmajad linnades, eriti aga linnalise eluviisiga maa-asulates omamoodi eestipäraselt pealetükkimatu keskkonna.

Ka täna neid kortermaju korrastades tasub ikka mõelda majade loomusele. Ärgem unustagem proportsioone, nähkem ilu avaruses, põhiplaanis, korralikult laotud tellises (saab ka seestpoolt maja soojemaks teha), neutraalsetes toonides. Maja liiga hoogsate ornamentide ja räigete värvidega kaunistamisega on ju sama, mis kehaga – kahekümnesena kenana tundunud tätoveeritud liblikas või muster pole seeniori krimpsus nahal just kuigi eakohane. Hruštšovkade modernistlik esteetika ja läbimõeldus on väärtused, mida tasub buumiaja edvistavate ja ebapraktiliste uudishoonete taustal hinnata.

Artikkel ilmus ajakirjas “Elamu” 2/2019

(Fotol kortermaja aadressil Lutsu 16 Tartus.)